Ulakas Jaapan: Maid Cafe

Minult on palju küsitud, miks me valisime mesinädalate sihtkohaks Jaapani. Nüüd, vahetult pärast reisi küsiksin vastu: “Aga millise riigi siis veel, kui mitte Jaapani?”

Jah, ma tean, paljud paarid unistavad mesinädalatest paradiisis nagu Maldiivid või Bali. Aga kui sa saad valida paradiisile lisaks veel geišadega kohtumise linnatänaval; lennu üle Fuji vulkaani; südaöise naudingu lageda taeva all kuumaveeallikas; vaate pilvelõhkuja katuselt linnale, mis paistab igas suunas lõputu; viirukisuitsused pühamud, kuhu inimesed üle maailma kokku tulevad oma südamesoovide eest paluma; zen aiad, milles aeg justkui seisab kõige meeliülendavamas hetkes; kohaliku köögi maitsed, mis tantsivad su keelel ja sooja vastuvõtu rahva poolt, kes on tuntud nii traditsioonide kui viisakuse poolest … siis küsin ma vastu: “Miks valida ainult rand, kui su ees on valla selline valik ja kõik ühes riigis?”

Jaapan on kõike seda, mida ma kirjeldasin ja palju enamat. 2-nädalane reis Jaapanis on võrreldav 2-päevase reisiga Eestis: sa näed üht-teist, kuid peaksid veel korduvalt tagasi tulema, et leida üles tõelised aarded. Kuigi mul oleks nii paljust kirjutada, jään truuks oma rollile Ulaka Kaunitarina ja jagan hoopis reisi kõige kummalisemaid seiku.

Maid cafe

@Home Cafe külastus Akihabara linnaosas Tokyos oli kindlasti üks reisi kõige kummalisemaid seiku. Tegu on kohvikuga, kus kõik teenindajad on riietunud teenijannadeks ja sellised kohvikud on Jaapanis väga populaarsed. Mõnikord tuleb lausa 1,5h järjekorras seista, et sellist kohta oma silmaga näha. Tegu ei ole amoraalseid teenuseid pakkuva ettevõtmisega, kuigi väljakutsuvates kleitides kekutavad ja ülipüüdlikult head muljet jätta soovivad neiud võivad sellise mulje jätta. Maid Cafes on kõik külastajad ülemad ja satsilisi kleidikesi ja sukki kandvad teenindajad alluvad. Kõlab nagu “50 halli varjundit”? Ootad midagi seksuaalselt erutavat? Ootuseks see jääbki.

Googeldades saab aimu, kui kummalised need kohvikud siis tegelikult on. Ühes neist panevad teenijannad sulle toidu lusikaga suhu lisatasu (ca 8 EUR eest); teises tuleb sul mängida teenijannaga naljakat mängu ja kui sa kaotad, saad kõrvakiilu; kolmandas kiusavad ja narrivad nad sind tund aega järjest ja hakkavad nutma, kui sa lahkud. Meie sattusime tänu heale õnnele “normaalsesse” kohvikusse.

Maid Cafesse sisenedes helistas meid uksel vastuvõtnud preili kellukest, mille peale kõik teenijatüdrukud keerasid oma pilgud meile ja hüüdsid ühes kooris Jaapani keeles “Tere tulemast koju, peremees”. Seepeale istusime baaripuki taha ja meie juurde tuli Rii. Ta ei rääkinud väga hästi inglise keelt, kuid viipekeel ja peamised inglisekeelsed sõnad olid tal selged, ta oskas menüüs jookide kohta öelda “my favourite” ja oma kolleegide kohta “very sweet, yes? “. Pärast lühikest vestlust tõi ta meile topsiga tavalist kraanivett ja ütles: “Magic water”. No, väga vahva. Seejärel saime tellitud joogid, kuid neid ei tohtinud kohe jooma hakata. Me pidime koos Riiga kaasa laulma mingit lõputuna näivat laulu, mis kõlas nagu “shaka-shaka-shake-shake-piu-piu-moe-moe”. Tema laulis ees ja meie pidime kordama. Kõik toimus lasteaia võimlemisrühmast tuttavate liigutuste saatel. Rii kiitis meid, et saime hästi hakkama ja me võisime oma jooke jooma hakata. Minu oma oli taas “Magic”. Kuna me otsustasime soolase toidu vahele jätta, ei näinud me, kuidas teenijannad ketšupiga omletile pilte joonistavad, kuid võimalik oli tellida kujutisi koerast kuni alasti naiseni, seega tüdrukud saavad iga ülesandega hakkama. Tundus, et Rii oli väga vaimustuses oma etteastest koos meiega. See laulude ja tantsude virr-varr on väidetavalt külalislahkuse näitamiseks –  ega jah, pole just palju kohti, kus teenindaja sinuga koos laulda ja mängida tahaks. Aga Rii tahtis ja nautis iga hetke sellest nagu väike lasteaialaps, kes kannab veidi kohatuid riideid. Poole tunni jooksul käisid kordamööda meiega rääkimas peaaegu kõik tüdrukud. Tellisime ka magustoidu, mis oli segu šokolaadist, vahukommidest, jäätisest, maisihelvestest ja jänkukujulisest šokolaadist. Seejärel saime Halloweeni aksessuaaride ja valitud teenijannaga külaskäigust mälestuseks foto (see oli kohustuslik muide). Üks tüdruktest selgitas meile, et sellised kohvikud on väga oluline osa Jaapani kultuurist ja ei väsinud kordamast, et ma olen ta printsess. Kogu see “tsirkus” (heas mõttes) teenijateks riietunud tüdrukutega oli ülinaljakas, kuid arvan, et isegi mu abikaasa peaks mind natuke peast põrunuks, kui sellise lapsemeelse etteastega teda kodus üllataksin. Kuid meelelahutuse mõttes lausa geniaalne! Ma pole ammu nii südamest naernud.

Kuulsime ka lugu, kus üks noormees sattus sellisesse Maid Cafesse, kus kõik teenijannad kandsid kassikõrvu. Üks neist tuli mehe juurde ja ütles: “My name is Meow-Meow. I´m a cat.”

Kui sul tekkis idee oma kallimat Halloweeni ajal teenijanna rollis üllatada (soovitatavalt ilma lapsikute tantsude ja “Kes aias” lauluta), siis meilt leiad nii seksika põlle, sukad kui ka sulepintslikese härra rõõmustamiseks.

7-kordsest sekspoest Tokyos kirjutan juba järgmises blogis.