Filmiarvustus: “Love”

1. detsembril esilinastus kinodes Sõprus ja Coca Cola Plaza täiskasvanutele mõeldud film “Love”, mille vanusepiirang on 18 eluaastat. “Love” on tänavuse Cannesi Filmifestivali kõige kõmulisem film, mille režissööriks on Gaspar Noé. Ka Ulakad Kaunitarid käisid kinos filmi nautimas ja kuigi linateosele on üht-teist ette heita, anname sellele üksmeelselt omapoolse heakskiidu.

Kui esimest korda kuulsin, et kinno tuleb pornofilm (kuigi sõna “porno” pidavat olema midagi sellist, mida avalikult reklaamida ei tohi, mistõttu kutsutakse filmi Eestis täiskasvanute filmiks), tekitas see minus parajalt põnevust. Kuid elevusega filmist teistele rääkides jõudis mulle kohale, et võõraste inimestega sellise filmi vaatamine võib olla väga kummaline, kuna me ei räägi erootiliste sugemetega filmist, vaid filmist, kus põhiteemaks on seks. Kõige esimene stseen, kus terve ekraan oli täis alastust ja seksuaalsete ihade rahuldamist, tõi saali haudvaikuse. Tundsin end veidi kohmetuna nagu meie rahvusele ikka kombeks on, kui ekraanilt vaatavad vastu vagiina ja peenis. Kuid juba mõned seksistseenid edasi kadus igasugune häbelikkus, mis asendus kõditava erutustundega.

Kuigi olin filmi suhtes väga skeptiline pärast “50 halli varjundit”, mis põhjustas suure pettumuse, pean ütlema, et see, mida filmilt “Love” ootasin, selle ma kinost ka sain: mitmekordse doosi erutust. Filmi sisu osas võiks väikeseid etteheiteid teha, aga tegelikult polnud sel häda midagi, kui mõelda, milline “sisu” enamasti pornofilmidel on. Tegelikult ei olegi “Love” pornofilm, vaid traagilisest ja sentimentaalsest armastusest jutustav kirglik melodraama pornograafiliste vahepaladega. Vahemärkusena peaks mainima, et kui porno filmist ära jätta, jääb film ja selle sisu endiseks: õnnetuks armulooks, kus peategelane nutab taga oma kaotatud armastust.

Kuigi olen kuulnud arvamust, et seksi oli filmis liiga palju, siis sellega ma ei nõustu. Enamik seksistseenidest olid kunstiliselt väga ilusad ja läbi viidud sümpaatsete näitlejate poolt. Kõik tundus ehe ja päris, kõik oligi selline, nagu seks kahe või kolme inimese vahel reaalselt välja näeb: ilus. Ei mingeid täiuslikke kehasid, hiigelpeeniseid ega teeseldud orgasme, mis kogu maja rappuma panevad. Muide, peaosatäitja, noort tudengit Murphyt kehastanud näitleja Karl Glusman, rääkis ühes intervjuus, kuidas ta muretses, milline näeb välja tema peenis külmas ruumis filmides. Selles osas ei saa midagi ette heita. Ette heita võib vaid uinutavalt aeglast teema arendust ja tõsiasja, et kui sisu jätkub maksimaalselt 90 minutiks, ei ole mingit põhjust sinna juurde panna 40 minutit jalutuskäike ja mõttepause. Positiivse küljena tooksin välja, et Gaspar Noé toob vaatajani armusuhte sellisel kujul, nagu see tavaliselt on, koos tülide ja kirgliku leppimisseksiga. Nii nagu ikka, läbivad suhted erinevaid etappe ja usun, et paljud vaatajad said tõmmata paralleele ka enda meeletute armumistega, kus armastusest vihkamiseni on mõnikord vaid tibatilluke samm.

Ma ei ole filmikriitik ja ma ei oska hinnata filme nagu professionaal, küll aga võin öelda, et minu jaoks on hea film see, mis tuleb minuga mõttes koju kaasa. “Love” jäi mind kummitama pikkadeks päevadeks ja pakkus erutust pikkadeks öödeks. “Love” on hea film.

Kui sul on “Love” juba vaadatud või soovid enne kinosaali astumist kodus erutavaid filme vaadata, soovitame Erika Lusti lühifilme, mis on saadaval Ulakas Kaunitaris (Pärnu mnt 36, Tallinn) ja meie e-poes. Erika Lusti lühifilmid sobivad vaatamiseks nii kaaslasega kui ka üksi, puudutades põnevaid fantaasiaid ja pakkudes ilusat seksi. Sisu on ka ja teeseldud multiorgasme ei ole. Kuna vaatamist jagub enamasti tervelt 2 tunniks, soovitame tungivalt vahepeal pausinuppu vajutada ja oma erutusele vaba voli anda. Nii saab mitu õhtut sisustatud.  Aga “Love” tasub ka kinos ära vaadata 😉